Jaapanisse Saku linna imporditavat Eesti Saku Õlletehase õlut müüakse Päikese tõusu maal 40 krooni pudel, kuid kõrges hinnas on süüdi ka kohalikud maksud.

Jaapani Saku’sse Originaali importiv Iraani päritolu ärimees Ahmad Rajabi ütles Eesti Päevaleht Online’ile, et 0,5 liitri Originaali hind on Japaanis 290-300 jeeni, mis teeb umbes 40 krooni. Samas kinnitas ta, et osalt on selles süüdi kõrge maks – liitri õlle pealt tuleb riigile maksta 228 jeeni, mis on Eesti rahas 31 krooni. See teeb pooleliitrise pudeli kohta 15.50.

Eestist ostab ärimees Originaal 8.40 krooni pudel ning transpordib laevaga läbi Hamburgi sadama Jaapani Nagano prefektuuri linna Sakusse. Õlle transportimine võtab aega umbes ühe kuu.

Firma, mis Saku Originaali Jaapanisse impordib, on Rajabi sõnul Shinano Persia, mis tuleb sellest, et Shinano on Nagano provintsi endine nimi ja Persia (eesti keeles Pärsia) Iraani ajalooline nimetus. „Meie firma tegeleb ekspordi ja impordiga ning meil on tihe kaubavahetus Euroopa Liidu ja Lähis-Idaga,“ selgitas Rajabi.

Mehe sõnul arvasid Eesti Saku õlle pruukijad alguses, et tegu on Jaapani Sakus valmistatava õllega, kuid siis hakkas ta klientidele andma infot Saku õlle ja Eesti kohta. „Me tegime postreid, tellisime raadio- ja ajalehereklaame,“ rääkis ta. Postrile on trükitud Eesti kaart ning info riigi ja Saku Õlletehase kohta. „Meilt küsitakse väga palju Eesti, Saku ja Eesti rahva kohta.“

Rajabi sõnul ostavad Saku õlut 20-30aastased naisterahvad ja 40-50aastased mehed, kes ei tarbi kanget õlut. „Seda ma öelda ei oska, kas Saku õlu on parem kui Jaapani oma või mitte, meil on enam kui 2000 eri liiki õlut müügil, nende seas ka imporditud õlled.“

(EPL Online)

vaata lisaks:
Saku Õlletehas ekspordib Originaali Jaapanisse
Saku Õlletehas toetab USA kiirendustiimi
Saku õllevabrik maailma parimate hulgas
sakubeer.co.jp

Juba mitu nädalat pole uut, Black nimelist õlut vabalt saada. A. Le Coq Tartu õlletehasest kinnitati, et sellest nädalast peaks Black jälle kõikjal müügil olema.

A. Le Coq Tartu õlletehase müügidirektor Rando Mõrd ütles, et õlu osteti lihtsalt ära. Uue toote mahtude ette ennustamine pidavat olema juba kord selline kohvipaksu pealt vaatamine. Seekord ei osanud õllemeistrid aimata, et uut õlut sedavõrd plahvatuslik edu saadab.

Blacki puhul tegi tootjaid ettevaatlikuks tehnoloogia ja retseptuur, mille tulemusena saadi peaaegu musta värvi õlu, millel on vaid heledale õllele omane maitse. Rando Mõrd ütles, et nüüdne partii Black õlut tuleb valmistada mitte protsentides, vaid kordades suurem kui oli esimene partii.

(Virumaa Teataja)

vaata lisaks:
Uus õlu - Black Beer
Black Beer EBGs
Black'i kampaania

Joobega vahele jäänud autojuht jõi 45 pinti õlut (umbes 25,6 liitrit) päevas, selgus tunnistajate kohtus antud ütlustest. Arstide sõnul on masinistil Brian Laycockil vedanud, et ta neli kuud kestnud joomatuuri järel veel elus on, kirjutas The Sun.

Laycocki vägiteod said teatavaks, kui ta jäi politseile vahele lubatust peaaegu kolm korda suurema joobeastmega. Kui kohtunik Brigid Knight raporti ette luges, oli ta sunnitud küsima, ega selles kogemata viga ei ole. Raportis öeldi, et varem kahel korral joobnuna autojuhtimises süüdi mõistetud Laycock jõi 35-45 pinti keskmise kangusega õlut päevas ning aeg-ajalt ka liitri viina.

45-aastane Laycock jäi vahele pärast terve päeva kestnud pummelungi, mille käigus ta jõi ära 35 pinti (20 liitrit) kerget õlut.

Tunnistajate sõnul hakkas ta kõvasti jooma pärast isa surma, millest tal oli raske toibuda. Kohtunik ütles, et joomine ei lahenda kellegi probleeme ning mõistis ta neljaks kuuks vangi. Autojuhilubadest jääb mees ilma viieks aastaks.

Alkoholiekspert dr. Robin Touquet ütles, et nii palju joovad inimesed tavaliselt lõpetavad hingamise.

(delfi.ee)

Alates eelmise aasta suvest ekspordib Saku Õlletehas oma õlut Jaapani linna nimega Saku.

Saku Õlletehase suhtekorraldusjuht Kristina Seimann rääkis, et Saku Õlletehase otsisid nimesarnasuse tõttu Eestist üles Jaapani ärimehed.

Eelmisel aasta suvel sõlmitud lepingu alusel on Jaapani linna Saku pubidesse müüdud ligi 12.500 liitrit Saku Originaali ning aprillis saadetakse Jaapanisse järgmine partii, lisas Seimann.

(PM Online)

vaata lisaks:
Saku Õlletehas toetab USA kiirendustiimi
Saku õllevabrik maailma parimate hulgas
sakubeer.co.jp

15. märtsil kirjutas viimane asjaosaline isik alla õlleklubi „Bliebernicht” põhikirjale ning üle mõne aja on Pärnus taas tegutsev humalasõprade ühendus.

Kuigi klubi võttis nime Pärnus 123 aasta eest õlletootmist alustanud Johann Eduard Bliebernichtilt, ei liitunud AS Pärnu Õlle pruulitu fanaatilised austajad, vaid, nagu ütles „Bliebernichti” president ehk Suur Lonks Enno Puidet: „Meil pole soolist ega rassilist diskrimineerimist, meid ühendab Pärnus toodetud õlu.”

Põhikirja kohaselt seab uus klubi oma tegevuses esikohale õlle kultuurse tarbimise propageerimise, õlle valmistamise ajaloo uurimise ja mõnusa seltsielu, ent oluline koht ka ühe aegade jooksul kujunenud väärmüüdi kummutamisel.

Hetkel on suured õlletootjad kampaaniatega loonud arusaama, et valge inimene joob kas Saku või Tartu õlletehase pruulitut, teiste meistrite toodangu tarbijad on vaata et paadialused. „Praegu pelgavad paljud Pärnu õlut. Aga kõik proovijad kiidavad ja ütlevad: Pärnu õlu on gut õlu, anna aga letti,” ütles Tõnu Rannamäe.

Esialgu ühendab „Bliebernicht” seitset liiget ja üht kandidaati: lisaks eelnimetatutele veel Väike Lonks ehk asepresident Urmas Roosarüütel, Helver Tõkke, Jüri Vaikjärv, Aavo Endrikson, Sergei Mozessov ja Jüri Vlassov II. Liikmeskonda klubi kunstlikult suureks ajada ei plaani: uued bliebernichtlased läbivad katseaja ja võetakse vastu hääletamisega üldkogus.

„Mida rohkem eri valdkondade inimesi, seda parem. Meil on märk maas, oleme kõvad tegijad,” tõdes Enno Puidet.

(Pärnu Postimees)

vaata lisaks:
Pärnu teatrilinnaku õllepäev kujunes Saku promopäevaks
Õllesõbrad testisid Pärnu õllesid
Saare Sangad propageerisid pereklubi
Õllevabrikant Eduard Gustav Bliebernicht
Pärnu Õlu EBGs

NATO peasekretär George Robertson kiitis Leedu välisministrile Antanas Valionis saadetud kirjas Leedu avalikkuse suurt toetust riigi integreerumisele allianssi ning leedu õllepruulijate erakordset andekust.

“Liikmelisuskava kahe tsükli lõppemise ning Leedu ja NATO vahel aastaid kestnud koostöö järel on meil jäänud vastastikku vähe saladusi. Leedu peab Praha tippkohtumiseni jäänud finaallõiku oskuslikult ära kasutama ning teostama plaane, mida me arutanud oleme,” märgib Robertson.

Alliansi juht tunnustas kirjas Valionisele ka Leedu “väärtuslikku koostööd” Venemaaga ning jõupingutusi stabiilsuse tagamiseks regioonis. Samuti avaldas Robertson rahulolu Leedu avalikkuse kasvava toetuse üle NATO-sse integreerumisele ning soovitas jätkata avalikkuse valgustamist selleks, et Leedu elanikud “tunnetaksid NATO liikmeks saamisest tulenevaid kohustusi”.

Arvamusküsitluste tulemuste järgi toetas veebruaris Leedu ühinemist NATO-ga 60 protsenti riigi elanikest. 

Kirja lõpetuseks märkis Robertson, et ta oli veebruaris Leedut külastades veendunud “kohalike õllepruulijate silmapaistvas andekuses”. NATO peasekretär lõunatas ühes Vilniuse prestiižikamas õllerestoranis, kus valmistatakse originaalset meeõlut.

(BNS)

vaata lisaks:
Leedukad on Baltikumi suurimad õllesõbrad

23. märtsil 100 aastat tagasi sündis Pärnus õllevabrikantide Bliebernichtide perre poisslaps, keda hilisema tegevuse järgi võib nimetada siinse õlletööstuse ja arheoloogiateaduse silmapaistvaks edendajaks.

Poisile pandi nimeks Eduard Gustav, kes - nagu siinsetel baltisakslastel kombeks - sai alghariduse Pärnu saksa erakoolis ja alustas keskhariduse omandamist saksa gümnaasiumis. Koolitee katkestas Vabadussõda, milles Eduard Gustav Bliebernicht andis oma panuse Eesti Vabariigi sündi 1919. aastal vabatahtlikuna kooliõpilaste roodu ridades võideldes. Sestap jõudis tema koolitee küpsuseksamiteni alles 1921. aastal. Järgmisel aastal jätkas noormees sõjaväeteenistust Pärnus kolmanda diviisi staabikirjutajana. Pärast teenistust jagas Eduard Gustav end õpingute, pereärist õllevabriku ja Pärnu muinasuurimise seltsi muuseumi vahel.

Nii õlletehases töötamise kui ajalooharrastuse juured ulatuvad juba tema vanaisa ja isani, Eduard oli kolmanda põlve õllevabrikant ja teist põlve muinasuurija. 1896. aastal ajaloohuviliste baltisakslaste loodud Pärnu muinasuurijate seltsi - tõsi, mitte just eriti aktiivne - liige oli Eduard Gustavi isa Arthur Bliebernicht, kes on muuhulgas muuseumi kogudesse annetanud mõningaid münte ja ajaloolisi esemeidki. Mineviku uurimise seisukohalt on aga ennekõike oluline see, et noor Bliebernicht võttis asja isast märksa tõsisemalt ja asutas isikliku arheoloogiliste leidude kollektsiooni, kirjutades nende põhjal paar teadusartiklitki. Abi ja nõu sai ta Tartu ülikooli arheoloogiaprofessorilt Aarne Michaël Tallgrenilt.

Vaatamata oma suurele ajaloohuvile ja armastusele kiviaja vastu ning sõprusele kuulsa professor Tallgreniga, ei läinud ta Tartu ülikooli arheoloogiat õppima, vaid täiendas end õlletööstuse alal Saksamaal: 1924. aastal Ülem-Baieris Ulmi linnas ning aasta hiljem lõpetas Münchenis õllepruulijate akadeemia. Seda valikut on Eduard Gustav Bliebernicht põhjendanud oma kirjas Tallgrenile: “Esiteks ma ei sobi professoriks ja teiseks ei või ma meie äriettevõttele, mille isa on üles töötanud ja kus ta sagedasti rängalt rassinud, lihtsalt selga keerata. Sellepärast võtsin endale ette ennast koolitada samal alal, et ükskord, kui Jumal tahab, äri ise edasi juhtida, oma vaba aja aga arheoloogiale pühendada ...”

Bliebernichtide õlletootmisele pani 1869. aastal aluse Eduard Johann Bliebernicht (1838-1886). Esmalt tegutses pruulimiskoda Audrus, kuid 1879. aastast Pärnus Suur-Jõe tänaval. Eduard Johanni surma järel juhtis firmat tema lesk Josephine Bliebernicht ja 1903. aastast perepoeg Arthur Bliebernicht (1872-1929), Eduard Gustavi isa, kes samal aastal oli lõpetanud Saksamaal Wormsi õllepruulide akadeemia. Kui Arthur 1923. aastal haigestus, asus tehase etteotsa tema abikaasa Mary Bliebernicht, kes juhtis firmat ettevõtte natsionaliseerimiseni 1940. aastal.

1941. aastal kirjutas Eduard Gustav Bliebernicht Saksamaalt kohalikule tsiviilvalitsusele oma soovist Pärnusse tagasi tulla, et siin oma esivanemate rajatud tehases õllemeistriks hakata, kuid talle öeldi ära. Sinnamaani aga oli veel aega.

Saksamaalt õpingutelt kodulinna naasnud, alustas Eduard Gustav Biebernicht õllevabriku tehnilise ala juhina ja 1928. aastal sai ta Pärnu töösturite ühingult õllemeistri ametipaberi. Tööliste mälestuste järgi oli noor Bliebernicht hea mees, andis vajadusel laenu ning valmistas enamasti laboratooriumis essentse, kasvatas kasvuhoonetäit kaktusi ega seganud end ema juhitud õlleärisse.

Õllevabriku osaniku ja hästi tasutud töölisena võis materiaalselt kindlustatud Eduard pühendada oma vaba aja paljudele asjadele. Ometi jäi temas peale sügav ajaloo- ja arheoloogiahuvi ning suur osa ta ajast kulus Pärnu muinasuurimise seltsile. Juba 1921. aastal sai noormees muuseumi varahoidja abiks eelajaloolise kogu alal ning 1930. aastast usaldati tema hoolde kogu muuseumi vara. Peale enese kogu täiendamise kataloogis, konserveeris ja osaliselt publitseeris Bliebernicht muuseumi varasemaid ning teistelt kollektsionääridelt ostetud arheoloogilisi leide.

Eduard Bliebernicht jätkas 20. sajandi alul Pärnu muinasuurijate seltsi liikmete Eduard Glücki (1866-1918) ja Friedrich Rambachi (1855-1916) alustatud kiviaegsete leidude kogumist. Tema kollektsioon kujunes Pärnu jõest ja Reiu jõesuudmest süvendamisel väljatõstetud kruusast leitud kiviaegsetest esemetest. Bliebernichti kogu sisaldab ligi 400 kiviaegset luust ja sarvest tehtud eset. Rikkaliku ja haruldase leiukogu eest tuleb paljus olla tänulik Bliebernichti heale suhtlemisele Pärnu jõe põhjast mitmesugusteks ehitustöödeks tarvilikku kruusa kaevandanud töölistega. Tal õnnestus äratada töölistes huvi muinasleidude vastu ja seetõttu vaatasid nood jõesette hoolikalt läbi ja viisid leiud muuseumisse. Hea töö eest ei jätnud Bliebernicht meestele tasumata, mis omakorda stimuleeris otsinguid.

Noorpõlves kruusapaadis töötanud Helmut Höövel kirjutab oma mälestusteraamatus: “Paadimehed ei osanud leide päriselt hinnata, teadsid vaid, et õllevabriku omanik Eduard Bliebernicht oli leidudest teatud määral huvitatud ja kogus neid, andes vastutasuks õlut või raha. Teadmine, et leidude eest võib midagi saada, pani hoolsamini jõepõhjast tulevat materjali uurima.” Muuseumi hilisema juhataja Elsbet Pareki mälestuste järgi soovisid aastaid hiljemgi muuseumi leidusid toonud mehed kesvamärjukest saada.

Mõne välitöö võttis Bliebernicht ka ise ette: 1923. aastal vaatas üle Kõima mõisa maadel leitud kalme ja 1939. aasta suvel tegi välitöid Reiu jõe suudme lähedal kiviaegsete esemete juhuleiukohal.

Bliebernichti kogu väärtus on suur, sest tavalistes säilimistingimustes on nii vana orgaaniline materjal peaaegu hävinud. Ilma Pärnu jõe alamjooksu leidudeta oleks meie minevikupilt võrratult vaesem.

Peale arheoloogiaalase tegevuse jõudis Bliebernicht purjetada ja arendada Pärnu spordiseltsi juhatuse liikmena linna spordielu. Eestimeelse mehena kuulus ta Kaitseliitu, kus täitis Pärnu maleva merirühma majanduspealiku kohustusi. Eduard Bliebernicht võttis aktiivselt osa Pärnu skautide maleva tegevusest kolmanda hundipoegade rühma skautmasterina ja tegutses skaudisõprade seltsis. See oli talle ilmselt südamelähedane tegevus, sest muuhulgas on ta kirjutanud skautidele ning gaididele pühendatud hümnigi.

1939. aastal, kui enamik baltisaklsasi lahkus Hitleri kutsel Saksamaale, jäid Bliebernichtid Eestisse ja jätkasid õlletootmist. Murranguaastatel likvideeritud muinasuurijate seltsilt muusemi üle võtnud sihtasutus jättis Bliebernichti selle juhatajaks. Vabriku natsionaliseerimine nõukogude võimu poolt 1940. aasta suvel sundis Bliebrenichtide pere aasta lõpul Eestist lahkuma.

1943. aasta 28. jaanuaril suri Eduard Gustav Bliebernicht Ulmis, samas linnas, kus ta oli õppinud õllepruulimist.

Nii nagu Bliebernichti ajal, on ka nüüd õlletootmine ja arheoloogia omavahel seotud ja praegune Pärnu õlletehas aidanud korraldada väljakaevamisi Sindi-Lodjas.

Eduard Gustav Bliebernichti (1902-1943) 100. sünniaastapäeva tähistab Pärnu muuseum 27. märtsil avatava näitusega.

(Pärnu Postimees)

vaata lisaks:
Ajaloo uurimine sõltub õllejoomisest
Kümme senti õlle hinnast ajaloo uurimiseks
Arheoloogiahuvi suurendas õlle müüki 23%
Eesti Õlleajaloo Selts
Pärnu Õlu EBGs

Sooviksite pinti õlut? Briti valitsus astus sammu kindlustamaks, et just pint on see, mille sa baarmenilt saad.

Kaubandus- ja tööstusminister Patricia Hewitt teatas ettepanekust tagada, et klient saab baaris õlut või siidrit tellides pindist märjukesest vähemalt 95 protsenti. Ja kui kunde sellega rahul ei ole, võib ta nõuda, et tops triiki täis valatakse.

“Valitsus teeb õllekaupmeestega tihedat koostööd, tagamaks, et tarbija oleks oma õigustest teadlik,” ütles Hewitt ja lisas, et kõrtsidel kästakse välja panna sildid, mis teavitavad tarbijaid õigusest nõuda klaasi pilgeni täisvalamist, ilma et selle eest lisaraha nõutaks.

Valitsuse hinnagul jääb kõrtsilistel igal aastal saamata 130 miljoni naela eest õlut ja siidrit.

(BNS)

Kõrtsis käimine on Iirimaal muutunud tähtsamaks kui kirik, kinnitasid hiljutise uuringu autorid.

Vaid 22 protsenti Iiri elanikest peavad korrapärast kirikus käimist niisama tähtsaks kui kõrtsi, 35 protsenti vastanuist leidis aga, et vähemalt kord nädalas kõrtsis käimine on tähtsam, näitas Mintel Irelandi uurimus.

Uurimusest selgus, et jõukamad inimesed kulutavad raha meelsamini kannu õlle peale kui jätavad selle korjandustaldrikule.

“Rikkamaks saades väheneb võimalus, et sa oled regulaarne kirikuskäija,” kinnitas Mintel Irelandi tegevdirektor Mark O’Connell. “Mida kõrgemale karjääriredelil tõusta, seda raskem näib olevat läbi nõelasilma pääseda.”

Põhja-Iirimaa elanikest nimetas kõrtsiskäimist tähtsamaks vaid 20 protsenti, kuid pidevaid kirikuskäijaid oli sealgi vaid 23 protsenti.

(BNS)

vaata lisaks:
Prints Charles päästab baare
Briti pubitraditsioon on ohtu sattunud
Britid istuvad rohkem kodus
Euroopa lõbusaim linn

Hiljuti tuli müügile Columbia House Collectibles õlleklaaside seeria nimega "The Official Glasses of the World's Great Breweries". Selles seerias on 24 õllevabriku klaasid. Üks nendest on Saku Õllevabariku klaas. Peale Saku on seal veel Carlsberg (Taani), St. Pauli Girl (Saksamaa), Tshingtao (Hiina), Labatt (Kanada), Newcastle Brown (Inglismaa), Peroni (Itaalia) jt. klaasid.

Columbia House kuulutus ilmus Florida Orlando Sentinel'is 10. veebruaril ja arvatavasti ka paljudes teistes Ameerika ajalehtedes. Suurel värvilisel kuulutusel on Saku, Carlsberg'i ja St. Pauli Girl klaaside pilt. Saku klaasilt võib lugeda "Saku Brewery Ltd.-- Saku Originaal-- Eesti/ Estonia".

Eriti huvitav on Columbia House valik, kuna Saku õlu on ju Ameerikas peaaegu tundmatu ning arvatavasti saadaval ainult NY Eesti Majas ja paaris teises kohas Ameerikas. Vastandina sellele on teised õlled laialdaselt tuntud ja müügil igal pool. Võib olla need kuulutused äratava huvi Saku õlle vastu ja Saku õllevabarik otsustab alustada oma õlle müügiga ka Ameerikas. See oleks rõõmustav uudis paljudele eestlastele, kes New Yorgist kaugemal elavad.

(Vaba Eesti Sõna)

vaata lisaks:
Vaba Eesti Sõna

Kaks noormeest petsid võltsitud võidukorgiga Narva A-marketis välja kasti õlut. Kui nad olid sellele lõpu peale teinud, läksid uue järele, aga jäid vahele.

22aastane Roman ja aasta noorem Vassili lõikasid reklaamist võidumärgi välja, kleepisid selle õllekorgile ning läksid marketisse. “Et müüja ei olnud võidukorki varem näinud, andiski ta neile kasti õlut,” lausus Narva politsei ülemkomissar Aleksander Taraskin SL Õhtulehele.

Noormehed jõid õlle ära ning leidsid, et võiks veel teisegi kasti välja petta, ütles Taraskin. Samal ajal oli marketis juba pettusele jälile saadud ning Vassili ja Roman peeti kinni.

Politsei algatab juhtunus kriminaalasja kelmuse paragrahvi järgi. Süüdimõistmisel võib noormehi karistada rahatrahvi või reaalse vabadusekaotusega.

(SL Õhtuleht)

vaata lisaks:
Mängud ja kampaaniad EBGs

Püha Patricku päeval Guinnessi õlut mekkinud kõrtsilistel ei maksa karta, et nad on märjukesega liiale läinud, kui kõrtsmik paistab neile roheliste Guinnessi-silmadega otsa jõllitavat.

Valitud Iiri pubide õllevalajatele kogu maailmas on tänavu püha Patricku päevaks disainitud rohelised kontaktläätsed, mis reklaamivad Guinnessi õlut.

Guinness toetub oma ettevõtmises uuringule, mille järgi ei ole rohkem kui pooled Briti õllejoojad kõrtsileti ette jõudmise ajaks veel otsustanud, mida tellida.

Sestap vaatavad nad nõutult kõrtsmikule otsa ja näevad tema silmis terenduvat Guinnessi õlut, seletas Guinnessi brändidirektor David Smith.

Patrickupäeva pidustused ulatuvad sel nädalavahetusel Dublinist New Yorgini ja kõikjal on õllejoomine nende lahutamatuks osaks.

(BNS)

vaata lisaks:
Rohkem kallamine kui joomine
Prints Charles näitas üles Guinnessilembust
Saku Õlletehas müüb: Carlsberg, Gunness ja Kilkenny
Teadus aitab kiiremini õlut kallata
Guinness EBGs

Sügisel jõustuv uus alkoholiseadus keelab tänavakioskitel lahja alkoholi müügi, mis sunnib kaupmehi vähendama kioskite ning töötajate arvu.

Põllumajandusministeeriumi alkoholibüroo juhataja kohuse-täitja Katrin Karolin ütles, et alkohol pole esmatarbekaup ning seetõttu ei pea see olema pidevalt kättesaadav. Tema sõnul näitavad uuringud, et tänavakioskitest saavad alaealised alkoholi kergelt kätte ning alkoholi ostavad järjest nooremad. “Selles mõttes on tegu positiivse seadusega,” lausus Karolin.

Kioskiomanikud kurdavad, et uue seaduse tõttu kannatab äritegevus, suur osa müügikioskeid tuleb sulgeda ning paljud inimesed kaotavad töö.

Inimestel pole raha. “Keda me segame, ei oska ma öelda. Öeldakse, et Euroopas pole kioskeid. Kuid meie inimestel pole lihtsalt nii palju raha, et kioskite asemele väikesi poode ehitada,” lausus Tsenteri kioskiketi juht Lev Meerzon.

Tsenteri kioskiketti kuulub 40 kioskit, mille aastane kogukäive ulatub 75 miljoni kroonini. Alkoholi osa sellest moodustab 10-15 miljonit krooni. Kett annab tööd 150 inimesele. Kui palju kioskeid peab Tsenter uue seaduse tõttu sulgema ja kui paljudele inimestele töökoha üles ütlema, ei osanud Meerzon öelda. “Eks mingi osa kioskeid tuleb sulgeda,” lausus ta.

R-Kioski tegevdirektor Kalvar Kase ütles, et alkoholiseaduse jõustumise korral on kahju kioskiketile kahesugune. Otsene kahju kajastub saamata jäänud rahas ning kaudne kahju väljendub mõne kaubagrupi kõrvaldamises, mis võib mõjutada inimeste tarbimisharjumusi. “Otsene rahaline kahju ulatub miljonitesse kroonidesse,” tõdes Kase. “Samamoodi võidakse varsti öelda, et kioskid ei tohi tubakatooteid müüa,” lisas ta. Kase sõnul piirab uus seadus selgelt kioskimajandust. “Kioskikaubandust võetakse endiselt kui nõukogudeaegset nähtust, mis on väga halb,” selgitas Kase. Tema sõnul võib uus seadus avaldada mõju ka nende keti suurusele ning töökohtade arvule. Ta ei osanud ta öelda, kas olukord võib kaasa tuua kioskite sulgemise ning töökohtade vähenemise. “Loomulikult teeme kõik, et mitte ühtegi kioskit sulgeda,” lausus Kase.

R-Kioskil on üle Eesti 202 müügikioskit, milles töötab 650 inimest. Ettevõtte käive oli eelmisel aastal üle 300 miljoni krooni. Ühe kioski avamine maksab Kase sõnul umbes 300 000 krooni.

Katrin Karolin tõdes, et ettevõtjate seisukohast on tegu ebameeldiva seadusega. “Siinjuures tuleb küsida: – kumb on meile kallim, – kas meie rahva tervis või ettevõtjate heaolu,” märkis Karolin.

Töösturid pooldavad lahja alkoholi müüki. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja majanduspoliitika ja õigusosakonna juhataja Reet Teder ütles, et organisatsioon uut alkoholiseadust sellisel kujul ei toetanud. “Meie arvates võiksid teatud lahjad alkoholid tänavakaubanduses müügis olla,” märkis Teder. Tema sõnul oli kaubandus-tööstuskoda alkoholi müüki tänavakaubanduses keelava seadusesätte vastu just seetõttu, et seista Eesti tootjate huvide eest. 

Majandusministeeriumi kaubandusosakonna juhataja ase-täitja Anne Laari sõnul ei moodusta lahja alkoholi müük teistest kaubagruppidest nii olulist osa, et suur hulk kioskeid peaks tegevuse lõpetama. “Leidlik kaupmees leiab kindlasti võimaluse, et oma äritegevust natuke ümber teha,” ütles Laar. Tema sõnul näitab kasvõi konjunktuuriinstituudi uuring, et 80 protsenti küsitletud inimestest on tänavakioskites müüdava alkoholi vastu.

(Eesti Päevaleht)

vaata lisaks:
Mõõdukad koduse alkoholitootmise vastu
Joojatele seaduslik paik
Koduõlle kraanid kinni
Saarte koduõllemeistrid ühe tünni alla
Uus alkoholiseadus ja selle parandused
Reformierakond tegi ettepaneku lubada spordivõistlustel lahja alkoholi müümist
Riigikogu asus alkohoolseid jooke defineerima
Koduõlle tootjate mured jõudsid Riigikokku
Õlu kaob tänavaputkadest?
President kuulutas välja alkoholiseaduse
Alkoholiseadus

Anheuser-Busch on kasutanud kõrgtehnoloogiat, et edendada õlle müüki Suurbritannia vutifännidele.

St. Louis’i õllegigant müüb multipakke, milledes on teatud arv pudeleid või purke varustatud GPS (Global Positioning System) saatjaga.

Kui õllepudel, -purk on avatud, teeb satelliit kindlaks selle asukoha ja edastab info Budweiseri tehasele. Tehas toimetab seejärel võitjatele kätte auhinnad – piletid jalgpalli klubide karikavõistluste finaalidele.

Kompanii on Suurbritannias juba paisanud müügile 25 tüüpi spetsiaalseid pakendeid.

(Real Beer)

Viru Õlu kaotas eelmisel aastal vaatamata meeldejäävale ja kallile reklaamikampaaniale turuosa. Ettevõte on siiski seadnud uueks sihiks hõivata 20 protsenti õlleturust järgmise aasta lõpuks.

ASi Viru Õlu müügidirektor Härmo Põlluvee ütles, et Frederiku bränd on väga tuntud, kuid ostusagedus on kehvapoolne. “Inimestele meeldivad meie reklaamid väga, kuid nüüd tuleb mõelda, kuidas nad meie õlut ka ostma panna,” ütles Põlluvee. “Oleme jäänud turu hõivamise plaanidest maha.”

Põlluvee sõnul oli Viru Õlu eelmise aasta lõpuks saavutanud 10 protsendilise turuosa ning 20 protsendi turu kättesaamine aprilli lõpuks, kui lõpeb ettevõtte majandusaasta, pole reaalne. “Oleme teinud plaanid ümber ning üritame 20 protsenti turust hõivata järgmise aasta lõpuks,” sõnas Põlluvee. “Jätkame sama agressiivselt kui seni.”

Viru Õlu kulutas Frederiku õllebrändi turule toomiseks 10 miljonit krooni, mis on näiteks 3 miljonit krooni rohkem kui EMT kulutas oma brändi relansseerimisele ja 7 miljonit krooni rohkem, kui kulus Aura mahlade turule toomisele.

Õlletootjate liidu andmetel oli eelmisel aastal Viru Õlu käes 6,5 protsenti kogu õlleturust ehk paar protsenti vähem kui aasta tagasi. Õlletootjate turuosad paneb liit kokku nende andmete põhjal, mis ettevõtted ise liitu annavad.

Saku Õlletehase turundusdirektor Karin Sepp ütles, et Frederiku ebaedu põhjus on ilmselt see, et Frederiku brändiga tuldi premiumõlle turule, kus oli juba kaks tugevat konkurenti ees ning tarbijasegment iseenesest üks nõudlikumaid.

Turu-uuringufirma ASi Emor bränditurunduse osakonna juhataja Aivar Voog ütles, et ilmselt suurim põhjus, miks Frederikul ei õnnestunud turgu plaanitud määral haarata, oli toote vale positsioneerimine.

“Viru Õlu positsioneeris Frederiku sarnaselt A.Le Coqiga ning midagi uut tarbijale ei pakutud,” ütles Voog. “Samuti on Frederiku reklaamide side tootega nõrk — küsitluste kohaselt meenub inimestele esimese õllereklaamina Frederiku reklaam, kui küsime meeldejäänud õllemarke, siis on Frederik alles 5.–6. kohal.”

Voogi sõnul oli mõttetu kulutada suuri summasid toote reklaamile, mis ei hakanud müüma. “Oleks pidanud alustama vaiksemalt ning suured rahad juurde panema siis, kui oli näha, et toode on jõudnud kasvufaasi,” ütles Voog.

Voog lisas, et kui Viru Õlu jätkab samas vaimus ning Frederiku täpsema positsioneerimisega midagi ette ei võta, siis on raske uskuda toote edu tulevikus.

(Äripäev)

vaata lisaks:
Frederik turule 10 miljoniga
Frederik trügib pjedestaalile
Frederik EBGs

Saaremaa õlleklubi Saare Sangad esindus käis möödunud nädalal Sindis üle-eestilisel õlleklubide spordipäeval, kus tubli võistlemise kõrval propageeriti ainsa pereklubina õlleklubi kui perekondlikku vaba aja veetmise viisi.

Õlleklubi Saare Sangad president Toivo Naagel rääkis, et spordipäeval võisteldi korv- ja võrkpallis, kabes, males ja piljardis, õllesõprade teadmised pandi proovile mälumängus.

“Koos oli kümmekond klubi, rahvast oli palju ning võistlused olid tasavägised ja mehised,” hindas ta ja nentis, et saarlased jõudsid vaatamata sellele, et nende võistkonda kuulusid ainukesena ka naised, medalikolmikusse üsna mitmel alal.

“Saare Sangad on praegu ainuke õlleklubi, mille tegemistesse on kaasa haaratud ka klubi liikmete naised. Sellist kooskäimise vormi sai seal kõvasti propageeritud ja üsna mitme klubi liikmed hakkasid kukalt sügama, et naiste kaasamine pole mitte vale mõte,” rääkis Naagel. “Mõned klubid olevat seda küll üritanud, aga millegipärast pole see neil kuidagi välja tulnud. Kuid nad ei osanud mulle seda selgeks teha, miks.”

Naageli sõnul näitab kogemus, et õlleklubi ja selle ettevõtmised võivad olla üks meeldiv perekondlik vaba aja veetmise viis. “Ega alati pole ainult mehed need, kes õlut joovad ja õllest lugu peavad, on ka selliseid naisi. Samas ei tarvitse naised õlut juuagi, kuid neile meeldib see seltskond, kes õlleklubis koos käib,” tõdes ta.

Naageli hinnangul suutsid saarlased oma mandri-hobikaaslastele õlleklubi kui pereorganisatsiooni mõtet sedavõrd sisse süstida, et asja üle järele mõelda lubasid üsna mitme klubi liikmed. “Võib-olla on järgmistel spordimängudel tõesti juba rohkem naisvõistlejaid,” avaldas ta lootust.

(Meie Maa)

vaata lisaks:
Õlleklubid katsusid Saaremaal rammu
Saaremaa Õlletoobrist 2001
Saarte koduõllemeistrid ühe tünni alla
Koduõlle tootjate mured jõudsid Riigikokku
Saare õllesõbrad hindasid Austraalia õlut

Leedulased jõid mullu inimese kohta 66,4 liitrit õlut, mis on 3,5 protsenti rohkem kui aasta varem, teatas Leedu Õlletootjate Liit.

Õlletootjad prognoosivad tänavu õlle tarbimise suurenemist 68 liitrini inimese kohta. 1996. aastal oli see näitaja 37 liitrit. Mullu joodi Eestis õlut 65,5 ja Lätis 44,5 liitrit inimese kohta.

Maailma õlletarbimise edetabelit juhivad kindlalt tšehhid 158 liitriga inimese kohta. Teisel kohal on iirlased ja kolmandal kohal sakslased.

Leedus müüdi eelmisel aastal ühtekokku 23,17 miljonit dekaliitrit õlut, millest 22,08 miljonit liitrit oli Leedu Õlletootjate Liidu liikmete toodang. Leedu õlleturg kasvas selle aasta esimese kahe kuuga mullusega võrreldes peaaegu viiendiku võrra.

Leedu õlleturul on kõige suurem turuosa, veidi üle 50 protsendi, kompaniil Svytrus-Utenos Alus. Tema peamised rivaalid Kalnapilis-Vilniaus Tauras ja Gubernija jäävad 23 ja üheksa protsendiga kaugele maha.

Svyturys-Utenos Aluse läbimüük oli 1,57 miljonit dekaliitrit, et 20 protsenti rohkem kui 2000. aasta alguses. Kalnapilis-Vilniaus Taurase läbimüük vähenes viis protsenti 722.000 dekaliitrini. Õlletehas Gubernija tegi aga läbi suurima tõusu, 68,8 protsenti, müües 280.000 dekaliitrit õlut. Ragutise õlletehase läbimüük kasvas 40 protsenti 284.000 dekaliitrini.

(ETA)

vaata lisaks:
Õlletarbimine Leedus kasvab
Leedu õlleturg kasvas mullu 13,1%
Globaalne õlletarbimine kasvanud 2,6%
Õlut toodeti üle saja miljoni liitri
Aldaris valitseb Läti õlleturgu

Rootsi kontsern V&S Vin & Sprit AB kavatseb osta hulgimüügi- ning turustusfirma ASi Sinebrychoff Eesti Carlsbergi gruppi kuuluvalt Soome firmalt Oy Sinebrychoff Ab. Samas sõlmib V&S pikaajalise lepingu Oy Sinebrychoffi toodete maaletoomiseks Eesti turul. ASi Sinebrychoff Eesti hakatakse juhtima V&S Soome tütarettevõtte Oy Scanfrentz Ab kaudu.

«Meie strateegia näeb ette tugevat positisiooni Põhja-Euroopas, kuhu kuuluvad ka Balti riigid,» ütles V&S tegevjuht Peter Lagerblad. «Eestis on valge viina traditsioon, aga veini tarbimine kasvab. Kaubandus on suur eriti Soomega ja kohalolek Eestis on strateegilise tähtsusega Eesti Euroopa Liitu astumise puhul. Turustamisfirma ost ning jätkuv koostöö Sinebrychoffiga annab meile häid eeldusi luua juhtiv alkohoolsete jookide maaletoojafirma Eestis,» lisas Lagerblad.

V&S toodab või esindab mitmeid tuntuid ja edukaid veine ja kangeid jooke. Edukaim toode, Absolut on maailmas suuruselt kolmas preemiumtoode kangete jookide hulgas ja seda müüakse 125 riigis.

Sinebrychoff Eesti AS on 1994. aastal asutatud Eesti ettevõte, mis esindab Eestis Sinebrychoffi kaubamärke Koff, Sinebrychoff Gin Long Drink, Golden Cap ja Battery. Mullu olid ettevõtte äritulud kokku 86,6 miljonit krooni ja majandustegevuse tulemuseks kujunes 7,1 miljoni krooni suurune kasum.

(PM Online)

vaata lisaks:
Vin & Sprit tuleb Eestisse
Koff EBGs
Sinebrychoff Eesti AS

Tartu Õlletehas on turule toonud uue tumeda õlle – Black Beer. Kangust on Black’il 5,4% vol.

Black on lager-tüüpi must õlu, mille püsiv vaht ja heledale õllele iseloomulik kerge maitse on saavutatud tänu unikaalsele tehnoloogiale ja pruulimisel lisatud erilisele humalale.

(EBG)

vaata lisaks:
Black Beer EBGs
Black'i kampaania

Läti õlletootja Aldaris säilitas eelmisel aastal kindla liidripositsiooni Läti kohalikul õlleturul, selgub Läti õllefirmade mullustest majandustulemustest. Aldarise turuosa Läti õlleturul moodustas eelmisel aastal umbes 45 protsenti, millega ta jättis teised õlletootjad kaugele maha.

Aldarise järel teisel kohale tulnud Alus Avotsi turuosaks jäi vaid 8 protsenti, kuna 3.-5. kohta jagasid Liepajas Alus Daritavai, Latgales Alus Daritavai ja Varpa 6 protsendiga. Importõllemarkide turuosa moodustas kokku 5 protsenti — sama palju kui see oli eraldi kohalikel tootjatel Kimmels Riga ja Bauskas Alus. Lacplesa Alus ja Cesu Alus saavutasid 4-protsendilise turuosa, Piebalgas Alus 3-protsendilise ja Tervetes Alus Daritava 2-protsendilise.

Õlletarbimine ühe elaniku kohta moodustas eelmisel aastal Lätis 42 liitrit.

(ETA)

vaata lisaks:
Õllemüük Lätis Kahanes
Läti elanik jõi keskmiselt 40 liitrit õlut
Aldaris EBGs

Lõuna-Londonis asuv õlletehas Meantime toob juunikuul turule viis uut õllejooki, mis peaksid tooma naised veini juurest taas õlle juurde ja kummutama eelarvamuse, et õlu on maskuliinne jook. On juba avaldatud kahtlust, kas šampanjapudelitega sarnastes anumates turustatav jook ikka ostjaid ligi tõmbab.

“Šhokolaadi lager” on valmistatud unikaalsest linnasesegust ja maitsestatud vaniljega. Hapukama vaarikajoogi “Red” valmistamiseks kasutatakse naturaalset puuvilja. Kolm ülejäänud jooki kannavad nimesid “White”, “Amba” ja “Golden”. Meantime on saanud julgustust müügiedust Greenwich Union pubis, kus neid õllesid katseliselt müüakse.

Sõltumatu õlletehase omanik Alstair Hook on kindel, et tootes paljusid erinevate maitseomadustega jooke ja suutes neid uuele tarbijaskonnale atraktiivseteks muuta, teeb tehas inimestele suure teene.

Kuid reklaamispetsialistid on teist meelt. Mark Lund firmast Delaney, Lund, Nott and Warren väidab, et õlu on oma olemuselt ikkagi maskuliinne jook ja naised joovad seda teades, et nad on tunginud meeste maailma ning naudivad seda. Lund on seisukohal, et spetsiaalselt naistele suunatud õlle turuletoomine on sama hea kui meestele mõeldud ridikül või roosa Harley Davidson.

Naised ja õlu (Suurbritannias):
Üks briti viiest naisest joob kolm pinti (ca. 0,568 liitrit) õlut nädalas
18-24 aastased naised joovad keskmiselt 6 pinti õlut nädalas
Naised ostavad 40% supermarketites müüdavast õllest, kuid joovad ära vaid 10%

(BBC News)

vaata lisaks:
Shotimaal toodetakse kiviaegset sõnnikuõlut
Kirsimaitseline õlu
On Ice Laimiga
Beer with Oriental Ginseng